Helena Sytt

Helena sündmise lugu

Helena sündimise lugu emme silmade läbi:

Neljapäeva, 15.jaanuari varahommikul hakkasin vaikselt mingeid valusid tundma, aga ma ei julenud eriti midagi lootagi. Lõpuks hakkasin ikka kella pealt jälgima ja vahed olid 9-8 minutit keskmiselt, valud aga suht nõrgad. Kui ärkamine kätte jõudis, siis kadusid need aga toimetamise peale ära ja tegelikult oli kogu päev neid tsüklitena 6-9 minutiliste vahedega ja siis paar tundi pausi. Nii et Indreku lasin tööle ja tegin oma tavalisi toimetusi, ning kellelegi miskit hõisata ei julenud. Õhtuks oli seis suht sama, aga mõtlesime, et igaks juhuks viime Hendriku vanaema juurde, sest kui öösel tegudeks läheb on transportimisega keerulisem. Kuna aga mingid valud ikka olid ja päeval oli minu arvates ka sörtsakas vett tulnud, siis pakkisime haiglakotid autosse kaasa. Hendrikut vanaema juurde sättides läksid valud valusamaks ja kohati tihedamaks, igatahes lõpuks olid 5 minutiliste vahedega ja mõtlesime, et käime siis haiglas ikkagi ära. Kell oli selle aja peale 11 õhtul. Suurim kartus oli, et saadetakse tagasi, et mis nalja tulite tegema, teil ei toimu ju midagi. Igatahes kohale jõudsime ja teatasime, et vist tahaks sünnitada. Mul vist polnud üldse sünnitaja nägu, sest vastu tulnud ämmakas küsis, kas olete ikka kindel... Igatahes pandi mind ktg alla, mis ei näidanud absoluutselt mitte midagi, kuigi haiglasse jõudes läksid valud 3-4 minutiliste vahede peale. Avatust saadi 1,5 cm. Minu vete tulemise peale oldi ka natuke umbusklikud, aga ma ise ka täpselt ei teadnud, mis see oli olnud, igatahes lootekott oli terve. Kartsin juba, et tagasi kojusõit. Õnneks aga juhatati meid sünnitustuppa. Selle aja valud olid kõige raskemad, ämmaemand natuke õpetas kuidas valu hingata ja välja puhuda ja sellest taktikast oli suur abi. Käisin dussi all valutamas, olin palju käpuli, püstiasendites. Abi oli soojast geelikotist. Vanni ma ei tahtnud ja naerugaasist ka loobusin. Mingi aeg aga hakkas seljavalu väga segama, isegi valude vahepeal ei läinud ära - olin käpuli liiga nõgusa seljaga olnud ning selline tunne, et tahaks nüüd selle teistpidi painutada. Soojakott natuke leevendas, aga ära ei võtnud valu. Sel ajal vahetasid ämmaemandad patsiendid ära ja meie juurde tuli Aili Piir. Ta pakkus seljale veesüste. Ma olin natuke umbusklik, kuna kartsin, et valus on. Lõpuks olin ikka nõus ja see süstivalu oli täiesti kannatatav Indreku kätt pigistades, igatahes seljavalu kadus sellega täiesti ning valude vahepeal sai puhata. Kella 4ks oli avatust 5 cm ja lootekott terve. Valutasin päris kõva häälega ja enamasti püsti selle nn kitse küljes rippudes-kõõludes. Ktg all pikali olla oli suht vastik ning istudes täiesti jube. 6 ajal oli avatust 7-8 cm ning ämmakas otsustas veed lahti teha, sealt edasi läks asi kiirelt ning voodist ma enam välja ei saanudki. Valud hakkasid pressidega segunema, mida ma algul pressida ei tohtinud, siis juba häälega natuke tohtisin. No sel ajal tegin vist juba igasugu hääli, igatahes tuli valvearst Kirss ukse peale vaatama vahepeal, et mida ta ruigab siin. Presside ajal oli ämmaemandast väga-väga suur abi, ta juhendas nii ilusti, mida teha ja kuna teha ja kuidas teha. Tema kiitus andis tohutult jõudu juurde. Piilusin kella ja lootsin, et enne vahetuse lõppu sünnitatud saame. Presse kulus ikka päris mitu ehk tita tuli tasa ja targu ning tõenäoliselt tänu sellele sain ainult paar ilupistet. Üllatuseks oli preili prognoositust märksa suurem, aga mul on päris hea meel, et ma seda ette ei teadnud, et liialt pabistada. Ja loomulikult oli see niii imeline tunne, kui väljalupsanud tita lõpuks mu kõhu peale pandi. See juhtus kell 7.09 ja Helena kaalus 4332 g ja oli 53,5 cm pikk, uhke juuksepahmakaga armas preili

Tere tulemast!

Minu nimi on Helena. Sellelt lehelt leiad pilte ja jutte minu tegemistest.

Head lugemist!

 

Mul on ka vanem venna, kelle kasvamine on kirjas lehel hendriksytt.mytinybaby.com

Ja rohkem pilte meie elust leiad lehelt kristih.multiply.com