Ott Preemet

Hei hopsti

See on hiiglama vahva, et sa siia lehele sattusid. Tervelt kahe esimese aasta jagu lugusid on siia kokku kogutud. Paraku rohkem uusi lugusid ei tule, aga mis sellest, helista mulle ja uuri ise järele, kuidas ma elan!Tore oli oma mõtteid teiega jagada!Ott

Kuidas ma siia ilma sain

Tegelikult eks minagi tulin siia ilma nõndasamuti nagu kõik teised :) Aga natukene eriline oli see ikka ka. Nii minu kui ka emme jaoks. Ja issi jaoks vist samuti. Tegelikult arvasid arstid, et ma peaksin ilmavalgust nägema juba 3.oktoobril. Kui see päev kätte jõudis, polnud mul veel mingit tahtmist soojast punust ilmale tulla. Emme oli nii paganama õdusaks selle olemise mulle teinud. Käisime aga emmega kolm korda nädalas ujumas ja võtsime pikki mõnusaid jalutuskäike ette. Pealegi kreemitas emme mõnusalt kõhukest ja lasi igasuguseid massaaze teha. Mulle igatahes meeldis seal väga. Aga no vot siis tuli see 3.oktoober ja issi-emme hakkasid õhtuti mulle rääkima,et Ott aeg on hakata ikka välja tulema. Ilmad läksid ka jahedamaks ja see mõte sealt soojast pesast lahkuda muutus aina hirmsamaks. Aga saatuslikul 13.reedel läks emme ikkagi haiglasse. Arstid aga geelitasid seal midagi ja siis sai mul kõrini. Tulid mingi keemiaga minu pesa seal rikkuma. Õhtul võtsin julguse kokku ja hakkasin emmele haiget tegema. Nelja ja poole tunni pärast vaatasid issi vesised silmad mulle otsa ja emme sai arstitädidelt riielda, et peab ikka minu jalast kõvasti kinni hoidma, muidu libisen kõhu pealt maha. No ja siis läksime issiga kaaluma mõõtma. Päris mõnus oli temaga natukene juttu puhuda ja silmast silma teineteist põrnitseda. Pärast kui emme juurde tagasi läksime, siis ikka natukene pahandasin ka temaga. Oli siis vaja välja mind meelitada. Aga lõpuks väsisin ära ja magasin 8 tundi jutti :) Kui üles tõusin polnud enam väga vigagi ja nüüd mitu kuud hiljem olen emmele ja arstidele tänulik, et nad mind välja meelitasid. Päris lahe on siin ilmas :))